Juta Kaidla
Räästasse jäi pääsu pesa,
lõoke maha jättis kesa,
västrik ümber vee ei käi.
Kuhu pages piiri-pääri ?
Kuhu lendas liiri-lõõri ?
Kuhu linavästrik jäi ?
Neegrikülas pääsupere,
lõoke sealpool Vahemere –
linavästrik käib ja käib…
Jalgsi teeb ta pika reisi,
hoidub oja kalda ligi,
jookseb järve perve pidi,
matkab mööda märga maad.
Kõnnib kuu ja hüppab teise –
nääripeo peab soojal maal.
Kõhu täis sööb võõrast toidust,
maitseb vettki võõrast loigust –
rohkem puhata ei saa.
Keksib jälle kodu poole,
jooksujalu põhja poole,
jõuab siis kevadkuul.
Jõuab siis kui lõo on kesal,
siis, kui pääsulind teeb pesa,
siis, kui lehed lepapuul
Juta Kaidla „Valgete liblikate aeg“, lk 2
