Juta Kaidla
Mis sa siutsud, mis sa keksid?
Värvu, miks sa kära teed?
Justkui juba suliseksid
kevadised sulaveed?
Aga lumi on veel maas,
tiigil alles jäine kaas.
Kulla hüpik, sind vist petab
ainult räästa tilk-silk-silk.
Endal külm veel kangeks võtab
varbad iga silmapilk.
Ütle väike sulerull,
on siis kevad tulekul?
Hüüad: „Siutsti! Siutsti! Vaata,
taevaski on sinisem.
Päev saab kauem valgust saata,
ööl on tulek hilisem.
Kas sa ikka kahtled veel,
et nüüd kevade on teel?“
Värvu, ei ma kahtle enam,
sest su jutust aru sain.
Olgu lund veel kuhjadena –
tilk on ninas purikail.
Igakord kui kukub see,
lähemal on kevade.
Raamatust: Juta Kaidla „Liblikaga võidu“, lk. 36
