Lõunamaal ei läbend enam
palmi vilus viibida,
kodupesas kõige kenam
ometi meil asuda.
Küll on kõrged püramiidid
ala suises Aafrikas,
aga Eesti aasa riideid
pole kõrbes koledas.
Eestimaale ajas süda
tagasi meid tulema;
maha jäi meist maade rida,
maha mered saartega.
Tere nüüd, sa kodutalu,
tere talutütreke,
tere, põld ja aas ja palu,
tere pesa põline.
Raamatust: Eesti lasteluule valimik I, lk. 40
