Juta Kaidla
Ei põhjamaalt ma tule,
ei lõunamaale rända.
Siin tuiskudega jändan,
et turris tiivasuled.
Suvel mind aias ei sallita,
ma söövat sõstrad-kirsid ära.
Rõõmu mu laulgi ei valmista,
see olla ainult tüütu kära.
No palju´s mina jaksan
neid marju ikka süüa!
Ma karvatõuke püüan,
paar mammu sekka napsan.
Sedamaid aetakse minema:
„Kõss! Sulipoisid! Marjavargad!“
Kui juba saan sellised nimed ma,
siis –
teise põõsa peale kargan.
Kuid talvel lood
on pahad:
aed marjadest on tühi.
Tuul needki raasud pühib,
mis laps on poetand maha.
Olen see värvuke-varblane,
kel koduks õu ja aed ja tänav.
Ma pole nii halb, kui te arvate.
Siuts! Talvel teid toidu eest tänan.
Raamatust: Juta Kaidla „Liblikaga võidu“, lk. 27
