Gustav Wulff-Õis
Õrn ööbik, kuhu tõttad sa
nüüd lahkel lehekuul?
Kas mõisa aias hõisata
sa tahad roosipuul?
Ehk metsas tore´l tomingal
saab hüüdma sinu suu,
kui tähed hiilgvad taeva all
ja valgust kallab kuu?
„Ei mõisa aias helista
või laulu minu rind:
Su vanemate verega
on väetud see pind!
Ka metsas tore´l tomingal
ei hüüdma saa mu huul,
vaid talupoja akna all,
seal pühal pärnapuul.
Kui jõuab õnnis suine öö,
siis laulan talle ma,
et unuks meelest päevatöö,
jääks rahul magama.
Kõik öö siis hääled heljuvad
ta kauni kambri sees,
ja unenäod ilusad
tal seisvad silma ees.
Kui aga taevas kumab koit
ja kaob pime öö,
siis laulan:
tõuseb priiusloit
ja vaob orjavöö;
sest vaimu taeva võlvilla
ju näha koidutuld
ja uuel iilil särama
löönd Eesti oma muld!“
Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, II, lk 195
