Valter Kruut
Leian kuue kollase –
kelle küll võib olla see?
Küllap tunnen mina sind:
oled peoleo – linalind.
Välja vupsad võra seest,
oled arg ja paged eest.
Imetlen su laulukaiku –
sel on inimkõne maiku.
„Lille-tilu, lille-tilu!
Peo-leo, peo-leo!“
Määrad kindlaks linateo:
„Peo-leo, viska peo,
viska peo!
Peoleo, kas Tiit teol?
Teol, teol.
Mis tal kaasas?
Päts piima, lass leiba,
kausiga kilet ka.“
Lased kääksu keset põuda,
tahad vihma välja nõuda.
Janus peidad nukrat pilku –
lehelt korjama pead tilku.
Raamatust: Valter Kruut „Linnuraamat“, lk. 14
