Uno Sikemäe
Räägud nüüd jooksevad siia ja sinna,
kiiresti saavad nad kõikjale minna.
Eelmisel suvel neid munast veel koorus,
algas siin armastus, kestis neil noorus.
Välguna söösteti suveöö udus,
lõputut rääksumist kuuldi neil kodus.
Rääkisin rääguga heinakuu ajas,
koiduni välja me jutuke kajas.
Praegugi tundub see hääl mulle tuttav,
meelitav, põgenev, tagasiruttav.
Möödunud suved mul püsivad meeles,
keegi kui kaebaks sealt rääkude keeles.
Tundub, et luhta neid tuli kord sadu,
jooksid vaid kaks mööda varjatud radu.
Otsides pesale kenamat kohta,
ühiseks rõõmuks siis räägud jäid luhta.
Raamatust: Uno Sikemäe „Mürakarude mängurajal“, lk. 74
