Peep Veedla
Mullu valge-toonekured
naabriperele tõid muret.
Lendasid nad keset õue,
ärev tunne puges põue.
Ammu juba naabertalus
ootas kurgi pesaalus,
hinge puges salalootus,
mõtteis püsis tasa ootus.
Nüüd nad lõpuks olid siin,
neile meeldis hoopis liin.
Postile end seadsid sisse,
kandsid oksi
korterisse.
Ehitasid, lendas tolm,
peatselt poegi pesas kolm.
Varsti oli suvi möödund,
pere aga täitsa löödud:
„Toonekured meid ei mõistnud,
kas siis välja soov ei paistnud?
Aru nad ei saanud mitte,
et neilt ootasime titte.“
Raamatust: Peep Veedla „Pöialpoiss – made in Luxembourg“,
lk. 28
