Valter Kruut
Lärmad, oled häbematu,
rentslirüblik läbematu.
Keksid poris paljajalu,
riietatud halli vatti.
Keerlev silm näeb toidupalu –
hüppad ligi, võtad matti.
Tundmata nii au kui häbi,
sellest säutsud päevad läbi:
„Siit särat, särat,
siit särat, särat,
üle aia Jüri Mari
odra aida siit-sirr!“
Tähtsa näoga aida ees
passid justkui aidamees:
„Talupoeg, talupoeg tik tak taak,
Kui suur on sinu viljsaak?“
„Vilets, vilets!“ pahameeles
manad kohe värvukeeles.
Olgu peenar, kirsipuu –
kõikjal jahvab sinu suu.
Kuigi vargusele varmas,
oled naljakas ja armas.
Pole uhke sugugi,
vahel tühi pugugi.
Ja et oled tõugumaias,
teenid kiitust õunaaias.
Raamatust: Valter Kruut „Linnuraamat“, lk.42
