Ernst Enno
Peremees läks põllule,
perenaine aita,
poisid, ruttu pidule,
terad pole laita,
kui neid saada otsata,
ega vaja otsida!
Hilp! Silp!
Värvupoisid väledad,
ei nad kaua oota;
värvutütud nobedad,
hääd on neilgi loota;
sest siis rehe esine
kohe armas, kodune.
Hilp! Silp!
Vahiks kubu otsas Hilp.
Täis tal juba pugu;
kaasaks väike Sibli Silp,
päris julge lugu!
Vahid juttu puhuvad,
teistel pugud paisuvad!
Hilp! Silp!
Kes sääl hiilib salaja
piduliste poole?
See on küüntekandija
kassi-isand, kole!
Sääl on otsas pidujutt.
Kõigil päris kibe rutt.
Hilp! Silp!
Värvupere peenike,
ei ta kurda kaua,
pea nisupõllule
katab uue laua.
Siis on jälle kodune
väli sirgusalgale!
Hilp! Silp!
Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia 3. kd., lk.
152
