Artur Adson
Egä päivä sünnü aigu,
egä hämariku paigu
lendäp varessit ja hakke,
nii et taivas om neist sake,
jagelen nink tiirelden,
maja kottal piirelden –
hommingul õks söödamaale,
õdangul jäll koduraale -
üle sinu-minu maja
lennätä neil ikes vaja.
Luudu mustass, tõise´ ahass,
keäki neid ei omass tahass.
Kuulnu ilmsi vai kui maanu,
niida omatsess nä saanu.
Lendäp siivaliste rodu
üle sinu-minu kodu,
lendäp siivaliste rodu,
seo om kodu, seo om kodu.
Raamatust: Sõnarine. Eesti luule antoloogia, 2. lk.68
