Vello Jaska
Kurekolmnurgad
kui
valunooled
lendasid üle taeva
läbi rünkpilvede
ja rajuhoogude
üle tumedate metsalatvade
ja tühjade tallermaade
päisepäeva ajal
ning pilkaselt pimedatel öödel
kaugele kodustest
pesapaikadest
viis nende tee
Nad võtsid
endaga kaasa
suvise
päikeselõõsa
ja sügisvärvide
meeletu
melu
ning jätsid maha vaid
lahkumishüüded
heljuma
tardunud õhku
Nende kaugenev kaja
süüvis hinge
kui emade laul
või kodunurmede
sõnatu
kutse
mis möödunud lapsepõlvest
üha uusi
kujutlusi
koob
ja igatsustele
asu
ei anna
Seda helinat kuuldes
ma
tajusin
kui kaugel
on
kevade
aga ometi loodan
et
kured
kord leiavad
tagasitee
Raamatust: Vello Jaska „Kodulävel“, lk. 20
