Linnumaja

Felix Kotta

Noor meistrimees ütles:

„Oo, asi on klaar:

on majata jäänud

üks kuldnokapaar.

Kui peavarju talle

ei ehita ma,

siis endale pesa

ta teha ei saa.“

Sih-sahkadi saeti

ja taoti kip-kop.

Sai valmiski maja,

sai maja tipp-topp.

„Suur tänu, suur tänu!

Aitäh!“ laulis lind.

Ka kuldnokal oli

nüüd elamispind.

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 8., lk. 178

Lindude kevad

Mart Raud

Lõõritades lendas lõo

üle nurme-nõo,

laskus alla keset kesa,

tegi sinna pesa.

Sauna taga kasvab saar.

Rõõmus rästapaar

lendas sinna, vaatas kongi –

oma jagu ongi.

Västrik, väike väle lind,

küllap tunnen sind –

teised nii ei lenda, rända

ega viska hända.

Mustad tiivad, valge rind,

lendab pääsulind.

Eks ta varsti peale hakka –

pesa lauda lakka.

Vaatad üles, silmil käed,

mida kuuled, näed?

Kriiga-kruuga üle mere

tuleb kurepere.

Ööbikut ei ole veel.

Rukkirääk ka alles teel.

Aga mets ju seda nägu –

varsti tuleb kägu.

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 7., lk. 166

Remondimees rähn

Eino Sepp

Kuldnokk kääksutas ust,

küllap õlitas hingi.

Musträhn, töömees, kes just

sealkandis uitas ringi,

väänutas pead: „oi-oi,

nahka paneb su maja

seinas pesitsev koi!

Siin on meistrikätt vaja.“

Haamer paukudes käis,

palke uuristas peitel …

Hoov juba laaste täis,

peremees meeleheitel:

sein on auklik kui sõel,

õnn, et püstigi püsib,

aga meister, va õel,

töö eest tasu veel küsib.

Raha taskus – „Adjöö!“ -,

kõrvalobjektile lendab …

Maja korrastustöö

jääb kuldnokal endal.

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 13., lk. 279

Oi, päike!

Viida Lepp

Oi, päike, ilus soe päike! –

Tere, päike!

Mis sa teed seal üleval?

Rändan üle maa ja ilma,

paistan lahti lillesilmad.

Paistan õunapuud õitsema.

Paistan su paled punama.

Oi, kuldnokk! Oi, vilenokk! –

Tere, kullanokk!

Mis sa vilistad seal

oksa peal

juba varavalges?

Vilistan kased lehte.

Vilistan sirelid punga.

Vilistan kirsid õide.

Tule appi, vilista ka.

Siis saab rutem hakkama!

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 13., lk. 38

Kurekiri

Helgi Muller

Kured lähevad – kurjad ilmad,

haned lähevad – halvad ilmad,

luiged lähevad – lumi taga …

Kluugutades läheb rivi

üle tinast taevatee.

Sulgedes neil vihmatähed,

valge iga laevake.

Nende järel sügis sõuab,

habe hallast säramas.

Raudse võtmega ta keerab

kinni suve väravad.

Lehvitan veel kurgedele,

nukker nende hüüd – klu-kluu …

„Siin on sulle kurekiri!“

ütleb järsult põhjatuul.

Kurekiri vahtralehel.

Mida kirjutab siis ta?

„Õpi selgeks kirjatähed,

kuni olen lõunamaal!

Siis võid kirjutada mulle,

kui on lehed juba puul.

Sinu kirja lubas tuua

kohe kätte lõunatuul …“

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 12., lk. 463

Peoleo

Agnes Taar

Lootsin kodus veidi loodrit

mängida –

külas käia, pikutada

sängis ka.

Isa ütles: „Mine lina

kitkuma,

hoolikalt kõik varred välja

sikuta.

Ja et paras suurus oleks

linapeol!

Tugevasti iga peo ka

kinni seo.“

Ei ma söandanud siis enam

pikutada,

läksin põllule, et lina

sikutada.

Kui sai seotud esimene

linapeo,

kasesalust kuulsin hüüdu:

„Peoleo!“

Vaatan:

liiga väike on mu

linapeo …

Küll on lugu! Linapeo siis

lahti seon.

Linakitkumise tava

rikkusin:

linapeole lisa juurde

kitkusin.

Nüüd sai peo nii kopsakas,

et näha lust.

Õige töötamise hoog siis

tuli just!

Kitkusin, et higi laubalt

tilkus vist.

Kuulsin jälle peoleo

ilkumist.

Kindlasti ta vihma välja

meelitab,

lõpetama tööd mind lausa

keelitab.

Linapeod ma ruttu virna

ladusin.

Mõtlesin, et hetke pärast

sadu siin.

Ühe linapeo veel kinni

sidusin,

Jooksujalu kodu poole

lidusin.

Lina põllule jäi küllalt

kitkuda.

Saame näha, kes ta välja

sikutab!

„Vihma hakkab sadama …“ sain

kogelda,

lootes kodus looderdada,

logelda.

Arvasin, et isa kiidab:

„Küllalt nüüd!“

Aga vastupidi kõlas

isa hüüd:

„Kus see vihm on! Mine tööle

tagasi –

söögivahe juba maha

magasid!“

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 4, lk. 253

Vares ja koer

Agnes Taar

VARES: Vaak, va-vaak,

                kuhu kadus mu saak –

                kuhu viidud rukkihakk?

KOER:  Sellest kena tehti kakk!

                Sain isegi selle koorukest

                                               närida,

                sul ei maksa seda järele

                                               pärida.

VARES: Vaak, va-vaak,

                kuhu kadus mu saak –

                kuhu viidi põllult oder?

KOER:  Sellest tehti maitsev puder.

                Anti mullegi veidi maitsta,

                sest et aitan karja kaitsta.

VARES: Vaak, va-vaak,

                kuhu kadus mu saak –

kuhu jäänud on nisupea?

KOER:  Sellest sepik tehti hea!

                Näha sa seda ei saa –

                ei mina ka, ei mina ka!

VARES: Vaak, va-vaak,

                kõik viidud mu saak,

                olen tühi kui raak!

                Vaak, va-vaak!

Tühi mu nurmenõlv,

algab mu näljapõlv.

KOER:  Otsi siis paremat maad

                seal, kus võõrad ra´ad,

                kuhu ei tule talv,

                kus täis su viljasalv.

VARES: Kuigi nälgima pean,

                võitlusvalmis end sean.

                Armastan kodumaad –

                ära siit minna ei saa!

                Küll Jumal aitab mind:

                olen ju tema lind!

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 4, lk. 247