Aira Kaal
Üle põldude
läksid kajakad,
läksid kajakad karjana.
Läksid kisades,
läksid kiljudes,
milleks rõõmu neil varjata?
Läksid kesale
kündi vaatama.
Kesa aurab veel rõskusest.
Üle aunade,
hernekaunade,
üle punaste pihlade …
Seisis külamees
käsi kulmudel,
ütles, veab vist vihmale.
Ega muidu need
ullud kaakad
meite põldudel pesitse.
Tulid kajakad,
tulid karjana,
katsid päiksegi tükati.
Tiivad suured neil,
tiivad valged neil,
tiivad pikad kui vikatid!
Raamatust: Aira Kaal „Saaks kord seda imet veel vaadata“,
lk. 9
