Valter Kruut
Mets on alles laias lumes,
siniõhku sihib näpp:
näe, seal taeva puhtas jumes
lõõrib mingi laulutäpp!
„Linnukene mäe pääl,
tutukene pää pääl.
Ise laulab tiide-keeli,
tiide-keeli, liide-meeli,
sirts sirr!“
Unenäos on alles suvi,
valge palak katnud nõo.
Keerleb üles taevakruvi –
kevadviise laulev lõo.
„Silita, silita tiivulist,
tiivulist, tuuleke.
Silita, silita üle siili selja,
silita, silita, tuuleke,
Silita tiivulist!“
Läheb lumi vete peri,
heljub aasal õite hõng.
Sinine on taevameri,
kullane on laululõng.
„Veel kõrgele, veel kõrgele,
kõrgele, kõrgele!
Liiri-lõõri lõoke, lirilii,
sirel õitses üleni.“
Raamatust: Valter Kruut “Linnuraamat“, lk. 8
