Mart Raud
Maad-ilma varjav
pilvevatnik
rebenes keskelt katki,
ja seni, kui tuul otsis paika,
jooksis päikesepaiste lai laik
üle küla ja karjamaa.
Üle põllu, kus adraterade
haljas teras
järsku kui sädemeid lõi;
üle karja turjade-sarvede
ristikuädalanurmel,
kus loomad sõid;
lippas vastu
kolmele koolivellele,
kellel lust oli koduteed astuda
naerdes ja vilistades;
liugles akende kaudu
üle põrandalaudade
ja soemüüre silitas.
Olgu katusehari,
inimene või kariloom,
puu või põõsas,
raiepakk, käi või vihmaveeastja –
igal asjal selles valguslõõsas
silmapilguks nüüd taas
oma vari
oli kõrval maas.
Ja ka varesel. Varesel ka.
Ise ta lendab seal ülal,
aga vari – see mööda maad
rabeleb läbi küla.
Kähku nad lähevad –
vares oma varjuga.
Kumb neist seal õieti karjub
nii kurjalt ja kähedalt?
Või mis selles vahetki –
kumb neist, või kahekesi koos:
kraaks ja kraaks!
Sest olgu mis tahes karjumiste
või varjude all –
maa jääb maaks …
Raamatust: Mart Raud „Jälgede kiri“, lk. 226
