Mart Raud
Ka kiiruga ta ikka jala ruttab,
peaaegu tundmatu on tema lend.
Kuid selle-eest on seda enam tuttav
ta laul, mis väsimatult kordab end.
Just nagu kuivas puus ta pöörab puuri,
auk kõvas oksakohas: krääks ja krääks!
Või nagu keerab üles rikkis uuri –
kui ainult vedru pidama kord jääks!
On nagu roostetus tal häälekajas,
kui saeb ja saeb – nokk ligi märga maad.
Kuid lauldes aasta ilusamas ajas
ta karekeelsenagi armsaks saab.
On soojad ööd ja hämarvalged taevad,
ja päevad õiterikkamad on siis,
ning sellest kõigest oma võlu laenab
ta napp ja kare,
kõlavaene viis.
End korrates ta ilmaski ei väsi –
üksainus sõna, lühike ja karm,
kuid neil, kes kuulavad, kätt surub käsi,
ja noortes südametes ärkab arm.
Raamatust: Mart Raud „Jälgede kiri“, lk. 145
