Aira Kaal
Metshaned meelest mul ei lähe,
sest nõnda armsad olid nad,
kui täitsid kogu meie väikse lahe,
nii uljad, lõbusad ja lärmakad.
Metshaned meelest mul ei lähe,
sest nõnda kaunid olid nad,
kui lendu tõustes hargnes tiibe lohe –
mustvalged värsked karged palakad.
Ja vesi sinine, roog roheline,
korallivärvi nokad vilksamas …
Miks peab küll maha jääma inimene,
ja taevaserval üksik pilvevine,
kui linnuparv pea kohal kilkamas?
See on, see on su saatus salajane,
kes ise linnud lendu ehmatad.
Metshaned aga meelest mul ei lähe!
Raamatust: Aira Kaal „Saaks kord seda imet veel vaadata“,
lk. 11
