Venda Sõelsepp
Taas kostab külmakahus rabametsis
laul ainukordne, isepärane:
tuttparrakas, metallisärane
seal mängib punakulmuline metsis …
Lööb jahikires võdisema ihu
ja vaikselt vastu kaba kõksab nööp,
kui hangeharjal tiivakriipsu rööp
toob silmi sinist
hõõgu, ürgset kihu.
Veel kaugest kivikoopast kaasatoodust
taas märku annab hiiliv kiskjaküür.
Saab põrmuks aastatuhandete müür:
siin igiloodus jahib igiloodust.
Üks uimleb oma iidses rituaalis,
täht-tähelt täidab seadust nagu peab.
Ta saatus vaikselt otsi kokku veab
aokumas kumendavas templisaalis,
kus üle tuhmilt sinendava raua
ta mängu jälgib vidussilma pilk.
Siis langeb otsus: sähvab tulevilk.
Mees paneb palgest valitsejasaua …
Raamatust: Venda Sõelsepp „Sinikuube sirguke“, lk. 6
