Olivia Saar
Vaatasin kurgi. Nad lendasid ära,
kaugele, kaugele lendasid koos.
Vaatasin kurgi. Ja mõrkjana lõhnas
kanarbik tühjas kurgedesoos.
Vaatasin kurgi. Nad lendasid eemal,
kõrgusest kostis veel kaugenev kluu.
Väljadel tühjus. Ja üksikuid lehti
samblale pillas raagudes puu.
Läksidki kured. Ja ilmad on kurjad.
Jääkirme kildudeks puruneb teel.
Kuulatan. Kuulan, kas kaugusest kostab
kurekluu veidi, veidike veel …
Raamatust: Olivia Saar „Tuulelillede tuba“, lk. 63
