Helvi Jürisson
Rähn tuli metsa rätsepaks.
Uhke oli nõelasaks –
ei ta küsind rahva soove,
ei ta mõõtnud, teinud proove,
aina kangaid käristas,
masinaga täristas.
Püksid kõik tegi puhvilised,
kleidid laiad, lehvilised,
mütsilotid tutilised,
pluusid punajutilised.
Kurtis karu, puhvissäär,
põõsas kinni püksiäär:
„Ei see õmblustöö meil klapi,
kodus aina pükse lapi!“
Siples võsas hundieit,
lepaoksa küljes kleit,
ohkas: „Lood on täbarad –
kleidist järel räbalad!“
Jänkulaste mütsitutid,
oravate pluusijutid,
puntras segi pilla-palla,
pudenesid metsa alla.
Nägid kõik, et lugu kehv –
jalgu jäänud puhv ja lehv.
Otsustasid ühiselt:
„Maha hilbud tühised!
Rähni tööd ei vaja me!“
Aga rähni majale
suure kuulutuse lõid nad:
SIIT SAAB
MASKERAADIRÕIVAID!
Ning nüüd tänapäevani
oma nahas käivadki.
Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia 11. kd.,
lk.281
