Harald Suislepp
Kuldnokk talve võõrsil veetis,
kõik seal tegi tuska –
võõrad linnud, kirjud suled –
ühtki viit ei oska.
Tee, mis teed, kuid ei seal seedrid
õiget varju anna,
ja ei soe, ei võõrad sääsed
suuda laulma panna.
Urvas kask me mehikesel
muudkui mõlkus meeles,
kodumaal, jah, seal võib laulda
õiges linnu keeles.
Seadis sulgi, tõstis tiibu,
silmalt siia tõttas.
Aga külmataat tal tahtis
varbad ära võtta.
Istus oksal … Kust saaks sooja?
Suled tõmbas turri,
viska kasvõi varblastega
hanges võidu vurri.
Mis nüüd teha? Kust nüüd võtta
õiget ulualust?
Juba nohu tikub ligi
kangest külmavalust.
Viimses hädas võib vaid päästa
äralennu pilet …
Istus veel ja ajaviiteks
laskis vaikset vilet.
Seda just me Juku kuulis;
tollist lauda toksis,
sihka-sahka saega tõmbas,
küljed kokku kopsis.
Ja oi imet, linnupuur nüüd
paistab maja takka!
Kuldnokk vahtis – üllatusest
vilegi jäi vakka.
Kuid siis uhkelt uuest uksest
vupsti! Sisse tõttas.
Tõsijutt – võib siis majja
noorikugi võtta.
Mis on hea, eks seda ikka
igaüks pea meeles,
ja nüüd majameistrit kiidab
kuldnokk kaunis keeles.
Taevas sinab puieladvus,
õhk on tulvil valgust,
ja me kuldnokk laulab, laulab
kevadele algust.
Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia 12. kd., lk.
439
