Muia Veetamm
Tumehallid
sulepallid
valgel lumel hüplevad.
Siuhti-säuhti,
viuhti-väuhti
käivad üles-alla nad.
Alla-üles, sinna tänna.
seljas tiivad, taga hännad.
Nüüd nad koos kõik kubinal.
Siis nad jälle tulistvalu
hooste ees ja laste jalus
veerevad kui ubinad.
Iga ubin,
nii et vubin
kõikjal jaol ja kõige ees:
lipsti lupsti
vipsti vupsti –
kõige tähtsam asjamees.
Puhevil ja kohevil ja
töös nii toimes vara, hilja.
Kuigi tilluke kui tirts,
aga julge, aga vapper –
kassi Antsugagi tapleb:
„Mis sa! Kus sa! Siut-siut-sirts!“
Tumehallid
sulepallid
valgel lumel hüplevad.
Siuhti-säuhti,
viuhti-väuhti
käivad üles-alla nad.
Kes need on, need tumehallid,
tumehallid sulepallid
kohevil ja karvased?
Need või? …
Need
me rõõmsameelsed
rõõmsameelsed, kärekeelsed
värvukesed -
varblased.
Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia 9. kd., lk.
208
