Ott Kangilaski
Kui on päevad juba pikad,
päevad pikad, ööd heledad;
siis, kui pääsukene päärib,
siis, kui lõoke lõõrib,
vint ju ammu vilistamas –
siis alles ööbik, õitsilindu,
lahkest lõunast meile lendab
elama oja äärele,
võsasse vete veerele.
Seal tema hõiskab õhtud läbi,
öödki laulab lühikesed,
laksutab udused hommikud:
„Kiri-küüt, kiri-küüt,
vaole, vaole!
Tüdruk, tüdruk,
too piits, too piits,
plaks, plaks!“
Raamatust: „Eesti lastekirjanduse antoloogia“ , V, lk 241
