Ott Kangilaski
Minu kodu kase ladvas,
minu tuba tamme tipus,
sinna kujun kiigekese,
sinna peidan pesakese,
et ei oskaks orav tulla,
vares tulla varastama,
kullikene kiusamaie.
Miks mind kaunist kuldakuube
vihmakassiks kutsutakse?
Et mina kassina kräunun,
siis kui veereb vihmakene.
Kui aga ilmad ju ilusad,
päevad päiksepaistelised,
siis mina viisida vilistan,
arusaajale avaldan,
kõigile nõnda kõnelen:
Peoleo, kas Tiit on teol?
Teol, teol.
Mis tal kaasas?
Lass piima, päts leiba,
kausiga kilet ka.
Raamatust: „Eesti lastekirjanduse antoloogia“ , V, lk 241
