Neeme Laanepõld
Pääsulind-rätsep nüüd tiirutab,
õmblema meistermees kiirustab,
nõelad teeb särinal teravaks,
käärid lööb kärinal säravaks.
„Tsirr-tsirr, tsirr-tsirr, tsirr-tsirr,
Kärr-kärr, kärr-kärr, kärr-kärr!“
Süsimust saterkuub sabani,
lendab nii niidu ja rabani.
Traadile istub ta veidike,
telefon tiliseb, heliseb:
„Tsirr-tsirr, tsirr-tsirr, tsirr-tsirr,
Kärr-kärr, kärr-kärr, kärr-kärr!“
Ööbikuemand see hädaldab,
tütrel ees kontserdinädalad:
kleidi võiks moodsama lõigata,
uhkem siis salus on hõisata!
„Tsirr-tsirr, tsirr-tsirr, tsirr-tsirr,
Kärr-kärr, kärr-kärr, kärr-kärr!“
Õhtuni õmmeldes vestiväel
pääsul tööd tänasest üle jääb.
Tudule tiibu kui soputab,
pesale keegi veel koputab.
„Tsirr-tsirr, tsirr-tsirr, tsirr-tsirr,
Kärr-kärr, kärr-kärr, kärr-kärr!“
Västrikumemmeke pajatab,
kiiresti rätsepat vajab ta.
Lastel aeg lennule hüpata,
poisid kõik pesas veel püksata!
„Tsirr-tsirr, tsirr-tsirr, tsirr-tsirr,
Kärr-kärr, kärr-kärr, kärr-kärr!“
Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 11, lk.365
