Neeme Laanepõld
Vaak lõi lahti hädakisa:
silmist kadus vanaisa!
Vaatab siia, vaatab sinna,
ei ta oska koju minna.
Puud ja kännud ümberringi,
teede viita pole mingit.
Kuhupoole lendu läheks,
kuidagi ei tule pähe.
Hüpleb ühel, teisel jalal,
mets on lai ja mets on kaval!
Noka otsas naerupisar,
peidab ennast vanaisa.
Kõrge kuuse varjus kiigub,
muheleb ja popsib piipu.
Las see poiss seal vähe pillib,
metsamärke tundma trillib.
Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 11, lk 364
