Ott Arder
Rähn koputab puul
septembrikuul,
päike on tõusnud just.
Taas pisike lind
äratab mind,
kes ei põe unetust.
Õrn hommikukoit.
On ürask hea toit,
eks rähn söö nüüd hommikust.
Hea, et mu pea
pole puust.
Olen lihast ja luust.
Võib rahus hingata mu rind –
ei noki mina rähni,
ei noki rähn ka mind.
Raamatust: Ott Arder „Luule sünnib kus sünnib kui
sünnib“, lk. 162
