Ellen Polujanova
Kes koputab mu akna taga,
kui vaevalt olen ärganud?
See väike lind ei enam maga,
ta praos on kärbest märganud.
On talveunes kärbsed, sääsed,
sest õues vilu sügisilm.
Tal aknaprakku nokk ei pääse,
ükskõik kui terane ka silm.
Nii ahvatlev näib maiuspala,
vaid aknaklaas on kurja juur.
Nüüd väljast piiluda võib sala –
kõht tühi, söögiisu suur.
Küll tuleb aeg, mil panen pekki,
ma akna taha tema jaoks.
Siis lemmikrooga ta võib mekki
ning näljatunne linnul kaob.
Raamatust: Ellen Polujanova „Jäljed“, lk. 24
