Salme Raatma
Visklev, laiklev päiksesära,
laululinnukeste kära,
vastu valgust pahupidi
helklev, hüplev sidin-vidin.
Öökull eksleb okste rämus,
suur ja sasis, silmad hämus,
päevapelglik, unevalus,
töntsid tiivad endal jalus.
Pedakalt või kuuselt, kummalt
leiab tuge, istub tummalt
terve päeva samal puul,
ise nagu oks või juur.
Aga õhtul unest virgub,
tiibu tõstab, uhkeks sirgub,
suured silmad sõõris valla
tõuseb lendu taeva alla.
Hääletult kui uneretkel
sõuab tähetuhmil hetkel
lagendiku kohal kõrgel
uneriigi kuningas.
Raamatust: Salme Raatma „Muld ja tuuled“, lk. 107
