Valter Kruut
Külmast talvesüda raksub,
jäätund aiateivas praksub.
Puudel ronib pakane,
õel ning härmalakane.
Ladvas vares halli karva,
kurvalt kössis, kraaksub harva.
Värin kehas, krambid jalus,
pugu paastumisest valus.
„Vaak, vaak!
Praadi! Praadi! Praadi!“
Lumi sügav, külm on kange,
nokka ivakest ei lange.
Juba enne koitu väljas,
aga ikka purunäljas.
Suvel alles priiskad laialt –
elad priskelt, toitud maialt:
jahid pehmeid kanapoegi,
linnumune neid ei loegi!
„Teistre Jaak!
Vaak, vaak!“
Talvel leiad hobukäki,
saad sealt hommikuse näki.
Õhtul ootad solgipange,
näljane ja külmast kange.
Raamatust: Valter Kruut „Linnuraamat“, lk.49
