Valter Kruut
Nurmel helgib
kergelt külmakahu,
hõre mets on hääletu ja suik.
Äkki pooleks karge õhturahu
lõikab taevast kostev kurblik huik.
Läevad kõrgel
hõbedased luiged,
näivad nagu unistused sääl.
Langeb maani valuline huige,
justkui halaks inimese hääl.
Suured uhked
kuninglikud linnud,
kaasa vastu uskumatult truud.
Salakutsed pakitsemas rinnus,
läevad luiged, saatjateks gluu-gluud.
Hinge haarab
nukrus kaugemeelne –
igatsusi tappa me ei saa.
Kaasa kutsub huige võlukeelne
üle mitme mere, mitme maa.
Kuu lööb
helendama luigerinnad,
tiivaotstelt vastu väreleb.
Teiega ma ühes tahan minna
oma unistuste järele!
Raamatust: Valter Kruut „Linnuraamat“, lk.52
