Uno Sikemäe
Varesele teevad valu
tühi kõht ja kõle tuul.
Lumepinnal palja jalu
peab ta käima talvekuul.
Varesel on oma nägu,
oma moodne hääleleid.
Vares vaaksub, kukub kägu,
koos nad üllatavad meid.
Varesel on valvsus silmas,
vaikse linnu lihtne hing.
Talve tulles kurjas ilmas,
aitab teda tutvusring.
Kevadises metsasalus
koos me rõõmustada saaks.
Varesel ei ole valus
kui sealt kostab tuttav „kraaks“.
Lendab kiirelt üle aasa,
kuusikusse kodu seab.
Pesal on seal tema kaasa,
keda valvama nüüd peab.
Siis ta kõnnib kündja taga,
seljas talumehe kuub.
Külmas ajas, künkal aga
kaunistab mu kasepuud.
Vares laulaks, kui ta ainult
linnu kombel laulda saaks.
Praegu aga kostab vainult
iIkka tema tuttav „kraaks“!
Raamatust: Uno Sikemäe „Musta hobuse suvi“, lk. 41
