Gustav Adolph Oldekop
Sa ollet, ausa
warblanne,
Üts häbbematta zirgoke,
Ke minno wisna marju sööp
Nink hernil´ kurja teep.
Kui tulleš
sinna ütsinda,
Sis lasseš minna sündida;
Ent sa toot ütten welliksid
Nink sõssarid ja källüskid.
Sa korjad sis
neid parrembid
Nink jättat mul neid halwembid.
Sa zaunat siin nink zaunat sääl,
Läät üttest ärra tõise pääl´.
Mo hirmotajid
teotat
Sa kurjaste, nink irwitat,
Kui minna henda pahanda
Nink mant so tahha ajada.
Kui kawwa minna
kannata
So omme kurja kombega?
Ja et sa essi narat weel,
Kui kollet herne varre pääl.
Kas om sis sul kik õigus käen?
Kui ma nä walge een,
Sis tullet sinna ruttoga
Hend täütma minno warraga.
Siski – oot –
minna mõtle
nüüd –
et anna andiš – mul om süüd –
se, kel meist mõllembist om hool,
se juhhatap so minno pool`.
Mo aid om ka so
põllo maa
Nink sinnu teolinne ma,
Me peame sis mõllemba
Siin ütten koon ellama.
Sis võtta,
welli warblanne,
Nink täüda kõtto rõõmsaste;
Ent sedda enne palle ma,
Et jätta ossast mulle ka.
Ma anna sulle
ennembe
Kui kurja innimissille,
Kel moistust om nink joudu ka,
Ent siski wõtwa laiselda.
Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 2. kd., lk22
