Lihtne aadress

Felix Kotta

Lõoke, lahke laululind
Tartus kutsus külla mind.
„Tänan, tänan!“ laususin.
„Anna aadress, laululind.“
„Mina elan,“
                ütles lõoke,
„karjamaal, kus väike nõoke.
Kingult voolab lättevesi,
helistades kellukesi,
aasal hüüab pajupill,
kingul õitseb sinilill.
Tuled minu laulu ajal,
näed mind kõrgel, pilve rajal.“

Läksin külla lõokesele.
Päike paistis, soe ja hele,
kuid üht mõtet pikal teel
mõlgutas mu kahtlev meel:
nõoke on ju lodumaa,
tikutaja kodumaa,
nõgusid on mitusada.
Kuidas leida õiget rada?

Vaatan:
                ongi lättevesi!
Kuulen kuldseid kellukesi.
Kuskil hüüab pajupill,
aasal õitseb sinilill.
Laulust rõkkab väike nõoke.
„Liiri-lõõri!“ laulab lõoke,
laulab otse taeva all …

Lihtne aadress oli tal!

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 8., lk 179