Arno Raag
Õhtu loob lumele hämarat
varju,
ulguv tuul teritab hangede
harju,
tihane õunapuul nukralt taas
jalutab,
külmast tal, vaesel, seal
varvaski
valutab.
„Tsirk-tsirk! Mu kõht on nii
tühi,
õhtu kuid käes, päev on ju nii
lühi.
Tsirk-tsirk! Kust saan ma küll
sooja,
halasta ometi, taevane Looja!“
Heino on kuulanud tihase
juttu,
mõistnud ta hädasid, kohe nii
ruttu
vudinud kööki ja palunud ema:
„Linnul on külm ja näljas on
tema.
Emake, luba mul kikuke leiba,
asetan selle ma aia teiba.
Emake, lubad ju, nälg on
nii
valus,
tead sa, kuidas ta haledalt
palus.“
Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 5., lk. 309
