Metsapere laulikud (lühendatult)

Felix Kotta

Üks jutt on metsapere suus,
et ennemuistsel ajal
ei kasvand õunad õunapuus,
vaid kuhjas
                tüve najal.

Sealsamas punas maasikaid,
mis suured nagu mättad;
kõik karud kõhuvalu said:
ei suutnud söömist jätta.

Kes sõi,
                kes tegi uinakut,
kes jõi, kui oli janu,
kuid,
nagu räägib muinasjutt,
see kõik ei rõõmustanud,

ei võlunud
                seepärast just,
et kevadisel ajal,
mil algab metsas elulust,
veel linnulaul ei kajand.
Käol oli ära kadund king,
noor kuldnokk alles sündis,
kuid ööbik-poiss ehk künnilind
ei leidnud meie kündi;
virk pääsuke veel koolis käis,
kus laulu õppis pähe,
ent lõol
üks tütar haigeks jäi,
ka teda polnud näha.

Nii vaikne oli meie laas,
kui lõbus kevad tuli,
et sahises
vaid kulu maas
ja kõlas vete vulin.
Metskitse määgimine siis
kesk vaikset salu kajas:
„On rohutirtsu nähtud siin,
üht kuulsat viiuldajat.
Ta seadis pilli eile.
Võib-olla mängib meile?“

Ja linavästrik sirtsus:
„Kust leida
                rohutirtsu?“

Tirts norskas leheteki all
nii valju norinaga,
et teda kuulis kitsetall
ja määgis:
                „Nää, kus magab!“
Mees avas silmad:
                „Kes siin on?
Kes lehtlasse sind lasknud?“

Metsloomi terve trobikond
ta ukse ette astus.
„Oo, rohutirts, sa pillimees,“
üks mesilane lausus.
„Meist igaüks,
                kes sinu ees,
on huvitatud laulust.
Sa seadsid pilli eile,
võib-olla mängid meile?“
„Ei mängi!“
                vastas rohutirts.
„Ma kevadel ei mängi.
Vaid südasuvel olen virk,
muu aja veedan sängis.
Kilk mängib küll,
                mu suguvend,
ükskõik mis ajal,
                aga
ta kardab külmetada end
ja elab ahju taga.“
„Kuid meil ei ole ahju,“
nirk tähendas.
                „Kui kahju!“
„Kraaks!“ naeris vares.
                „Vilets mees!
Ma kraaksun teile ise,
kui toote mune selle eest,
mis tasub kraaksumise.“

„Ka mina,“ ütles harakas,
„võin kädistamist alata,
kui toote mulle uue
must-valge saterkuue.“

„Kuid mina,“
                lisas kanakull,
„võin oma saaki süüa
ka siis,
kui puudub laul ja lull
ja tirtsu pill ei hüüa.“

Neid ülbeid linde kohates
metsloomad ümberringi
jäid sõnatuks,
                ja ohates,
pea norus, koju mindi.
Uus kevad tuli.
                Metsa all
koos oli jälle pere:
on elu igav, tuju halb,
siis aitab sõbra „tere!“.
Ei kostnud laulu.
                Harakas
vaid kuskil kirus varest,
et linnumune varastab
see ikka temast varem.
Tuul metsaladvus kohas veel,
see kostis nagu ohe.
Nii nukker oli kõigi meel,
et kasvõi nuta kohe.

Ei võlund õied õunapuus,
ei kevadvete koha …

Ja äkki  
                puhas,
                               kaunis
uus
laul puhkes künka kohal.
„Vii, laks-laks-lii,
vi-virr-vi-vii …“
kes selle oli loonud?
Just nagu taevast
                päiksekiir
ta maha oli toonud.
„Li-ptii, li-vurr:
kes veel on kurb
nii imekaunil ajal?
Noor rohi tärkab, paisub urb,
ja võsa võrseid ajab.
Soe päike vaatab kõrgusest
ja ütleb:
                ela, tööta!
Kui hea on teha pesakest
ja oma poegi sööta!“

Suur metsapere alguses
ei usaldanud kõrvu.

Kes on see laulumees,
kes laule teab nii õrnu?
See on ju kuldnokk!
                Näe, kus!
Ta istub toome oksal.
Ja vaimustuse naeratus
kõik avas suud
                ja nokad.

Suur,
                väga suur on laulu võim,
kus nõnda palju tuld on.
Kaks musta tiiba takti lõid,
ning laulis, laulis kuldnokk.
Kuid siis …
                Mis kellukene see
veel hakkas helisema?
Püstloodis tõusis kõrgusse …
Oi lõoke, lõoke!
                Tema!
„Sir-virr: kes virk, ei hätta jää,
sel õnn on ikka kaasas.
Maast sulanud on lumi, jää,
pea õitsevad kõik aasad.“

Ja kohe „kuku!“. –
                Kägu ka
lõi oma helid lahti.
Mets kuulas laulu
                rõõmuga
nii palju, nagu tahtis.

Läks õhtul juba hämaraks
ja lõokest vaevas uni,
siis algas ööbik: laks-laks-laks,
ja laulis hommikuni.

„Kur-lu-kur-lu, kuldsuuga lind,
sa oled suurim meister!“
kurg kuulutas.
                „Ma kuulan sind
soo külmas veeski seistes.“

Jutt räägib:
                polnud üldse neid,
kes laulumäel ei käinud.
Siin nähti mäkra, jäneseid,
ja sokkki mööda läinud.
Kui imeilus liblikas
võilille nupul kiikus!
Kui sinikuldne sitikas
siin kulukõrrel liikus!
Uss roomas ka,
                kuid nõelas lõod
ja selle roima pärast
siinsamas kõrval väikses nõos
siil sõi ta kohe ära.

Rähn nõudis soovikontserdil,
et kägu muudaks sulgi.
„Peab meenutama tore lind,“
ta arvas,
                „jahikulli.“
Sest ajast meie kägu
on pisut kulli nägu.

„Ei nende laulikutega
jää metsarahvas hätta!“ –
nii arvas teder, mõtus ka
ja sisalikki mättal.

Kuid ootamatult:
                „Säk-säk, kraaks!“
sel hetkel metsast kajas.
„Kui hästi käratseda saaks,
siis laulu nurja ajaks.“

Need olid
                suurenokamees
ja tema sõber, söödik.
Õel kadedus neil hinges kees,
et neist on kuulsam ööbik.
Part, hani, luik ja tihased,
kõik teisedki said vihaseks
ja hüüdsid:
                „Koju, vares!
Sa vaagu oma tares!
Ka harakat ei soovi
me lasta enda hoovi!“

Noor orav viskas käbiga
ja tegi kurja kära.
Röövlinnud tõusid häbiga
ja lendasidki ära.

Jutt lõpeb,
                aga laulumäel
võib näha rõõmu jätku
teist igaüks,
                kel vaba päev,
kes austab metsamatku.

Raamatust: Eesti lastekirjanduse antoloogia, 8., lk. 165