Kägu (kukulind, õnnelind, metsakukk)



Valter Kruut

Keset kevadõhtut sooja
järvesilm ja kaasik tukub.
Salus uue suve tooja
meile eluaastaid kukub.

Hommikul on hoolekägu,
sööma-ajal surmakägu,
lõuna-ajal leinakägu,
õhtul aga õnnekägu.

                Kukku!
                Leib lukku!
                Võti vanaeide tasku.“

Metsa kaitsel näitab indu:
röövikuil on pidu läbi –
karvatõuk ta maiuspala.

Aga emakäole häbi!
Petab väikest laululindu:
pessa linavästrikule
oma muna poetab sala.

Naerab kilkel trillerdaval,
tegu talle tundub kaval.

Turske käopoeg kasuvennad
pesast välja pressib jõuga.
Västrik ära vaevab ennast –
küll see poeg võib toitu nõuda!

Pärast jaani laul on mokas,
lõpp on ilutsemisinnul.
Kurku läheb odraokas
metsakukel-kukulinnul.

Raamatust: Valter Kruut „Linnuraamat“, lk. 20