Uno Sikemäe
Seal, kus kuivand männioks,
tehti metsas toks-toks-toks.
Teiselt puult, kus teine oks,
jälle kostis toks-toks-toks.
Rähnipojad oksal reas,
minul mütsi polnud peas.
Kartsin, lind, kes tõuke sööb,
nokaga mind pähe lööb.
Ema appi ruttas siis,
minu metsast välja viis.
Ütles: „kogu julgust veel,
siis võid käia metsateel.
Sinu pea ei ole puust,
putukaid ei tule suust.
Rähn on tore metsalind,
tema küll ei toksa sind.“
Lahkun ema kõrvalt siit,
kuulan linnulauluviit.
Pead vist ikka katma peab,
rähnikene, kes sind teab.
Seda kirjut sulelist,
karta mul ei tule vist.
Nägin kui ta kiiruga
lendas metsast minema.
Raamatust: Uno Sikemäe „Naeratav koolikott“, lk.13
